EVOLUTSIOONITEOORIA KUJUNEMINE antiikajast Darwinini Koostaja Saima Kaarna Evolutsiooniteooria

EVOLUTSIOONITEOORIA KUJUNEMINE: antiikajast Darwinini Koostaja: Saima Kaarna

Evolutsiooniteooria arengu võib tinglikult jagada ajaliselt osadeks: 1. Antiikajast keskajani 2. Keskaeg 3. 17. - 18. sajand 4. 19. sajand kuni Darwinini 5. Ch. R. Darwin 6. Neodarvinism 7. Sünteetiline evolutsiooniteooria

Evolutsiooniteooria arengut käsitletakse, uuritakse kahes suunas: * Elu ajaloolist arengut tõestavaid fakte * Faktide üldistusi

Antiikfilosoofid “Kuhu me ka ei pöörduks bioloogia ajaloos, leiame eest kreeklasi” (H. Williams, 1961) l Herakleitos, Thales, Anaximenes, Demokritos, Aristoteles jt. l. . . Universum pole asjade ja sündmuste müstiline kaos, selles valitseb mingi seaduspärane kord, mida võib mõistusega tunnetada. . l. . . Sellel tervikul on mingisugune materiaalne alus (vesi, õhk, tuli, aatomid), millest kõik tekib ning milleks kõik muutub. . . l

Aristoteles: l Maailm on järk-järgult tüsistuv ja täiustuv astmik l Elusat eristab elutust “hing” l Eluvorme on kolme tüüpi: - taimed (toituvad, kasvavad ja sigivad) - loomad (lisandub liikumine ja tundlikkus) - inimene (lisandub mõistus)

17. – 18. sajand l Isaac Newtoni (1643 -1727) avastused, seadused l Gottfried Leibnizi (1646 1716) filosoofiline süsteem: - universumit iseloomustavad kolm printsiipi: küllus, pidevus ja lineaarne gradatsioon - maailm on terviklik, ettemääratult harmooniline, lõpmata mitmekesine ja pidev süsteem - taaselustas ka Aristotelese loodusastmiku

17. – 18. sajand (jätk) l Carl Linne (1707 -1778) – Rootsi arst ja looduseuurija, keda loetakse süstematiseerimise isaks. l Jagas organismid ühe või kahe kõige silmatorkavama tunnuse alusel liikideks, perekondadeks jne. taksonitesse.

• Võttis kasutusele binaarse nomenklatuuri • Täiustas botaanilist terminoloogiat • Süstematiseeris inimesed ja inimahvid primaatide seltsi • Kuid Linne süsteem oli veel kunstlik: liigid olid tema arvates püsivad ja muutumatud ning looduse harmoonia seisnes looja tarkuses ja ettenägelikkuses

17. – 18. sajand (jätk) l Prantsuse loodusteadlane Georges Louis Leclerc de Buffon (1707 -1788) ning inglise loodusteadlane, arst, filosoof ja poeet Erasmus Darwin (1731 -1802) ütlesid välja oma töödes tänapäevase evolutsiooniteooria idee, kuigi see ühiskonnas vastuvõttu ei leidnud. Selleks oli: Organismid on ajalooliselt arenenud ja põlvnevad üksteisest.

19. saj. – Georges Cuvier (1769 -1832) l Prantsuse loodusteadlane, kes tegeles eelkõige selgroogsete loomade uurimisega. Saavutused: l Selgroogsete paleontoloogia rajaja l Võrdleva anatoomia rajaja l Andis esmakordselt tervikliku pildi loomakeha ehitusest l Seostas elundite ehituse looma eluviisiga

* Süstematiseeris loomad nn tüüpidesse (tüübikontseptsioon) väites, et süstematiseerimisel peab lähtuma anatoomilisest sarnasusest: - selgroogsed - limused - lülijalgsed - radiaalsümmeetrilised loomad * Katastroofide hüpotees

19. saj. – Karl Ernst von Baer (1792 – 1876) l Embrüoloogia rajaja l Arendas edasi Cuvier´ tüübikontseptsiooni embrüoloogia vallas: “. . . juba loote areng kulgeb algusest peale kindla tüübi järgi ega lähe ühest tüübist teise”.

Oma elutöös “Loomade arengulugu”, ilmus 1828. a. esitab uurimistöö järeldused seadustena (Baeri seadused): - Loote arengus kujunevad kõigepealt kõige üldisemad tunnused - Edasisel arengul järjest kitsamad tunnused - Kõige viimasena arenevad liigi ja indiviidi tunnused.

19. sajand l Prantsuse loodusteadlane, zooloog ja natuurfilosoof Etienne Geoffroy Sain-Hilaire (1772 -1844) leidis erinevalt Cuvierśt, et kogu loomariik allub ühele ehitusplaanile

l. Matthias Schleiden (1804 -1881) ja Theodor Schwann (1810 -1882) rakuõpetuse loojatena jõudsid järeldusele, et nii taimed kui loomad koosnevad rakkudest.

Jean Baptiste Pierre Antoine de Monet de Lamarck (1744 -1829) l uurimused organismide füsioloogia ja psüühika, keemia, füüsika, meteoroloogia ja geoloogia vallas

* Selgrootute paleontoloogia rajaja Nn “Prantsuse Linne” (taimede ja selgrootute loomade süstemaatika) * Mõiste “bioloogia” esmaesitaja * Esimese tervikliku evolutsiooniteooria looja, mis ilmus raamatus “Zooloogia filosoofia” 1809

Tähtsamad seisukohad: • Elu on tekkinud isetärkamise teel • Looduses liigid muutuvad koos elutingimuste muutumisega • Looduses on toimunud järk-järguline areng lihtsamast keerulisemaks (kuue astmeline süsteem) • Organismide täiustumine on põhjustatud eelkõige nn sisemisest tungist ja elutingimuste toime põhjustab nn kõrvalekaldeid ehk mitmekesisust.

• Organi sage kasutamine tugevdab seda, mittekasutamisel mandub • Eelnev saavutus antakse edasi paljunemise teel (eeldusel, et see on mõlemal vanemal), seega omandatud tunnused päranduvad • Kõigil liigi isenditel on võime reageerida ühtviisi otstarbekalt elutingimuste muutumisele. ( kui tingimus muutub, harjutavad kõik jne)