ELAVHBE Hg Kert Martma Element Hg Element Hg

ELAVHÕBE Hg Kert Martma

Element Hg

Element Hg Haruldane element Sisaldus maakoores 0, 07 ppm Aatomonumber 80 Aatommass 200, 59 Looduslikke isotoope 7 Oksüdatsiooniaste I, II Sulamistemperatuur -38, 9 o. C Keemistemperatuur 356, 6 o. C Tihedus 13, 54 g/cm 3 Maailmatoodang 4 x 103 tonni aastas Saadakse mineraalist Hg. S (kinaver) Hg. S + O 2 → Hg + SO 2

Kinaver (Hg. S)

Toodang ja kasutamine Maailmatoodangust annab suurima osa Hispaania. Suurimad tarbijad on USA, Jaapan, Saksamaa jt. Peamised kasutusalad on: Hg-katoodid (leeliste ja kloori tootmisel) Valgusallikad (huum- ja elavahõbedalambid) Difusioon-vaakumpumbad Mõõteriistad (termomeetrid, baromeetrid jt. ) Ventiilid, alaldid

Biotoime Hg kuulub vähesel määral elusorganismide koostisesse Inimorganismis on u 20 mg elav-hõbedat Hg kahjustab närvisüsteemi, põhjustades taju ja mõtlemishäireid ning samuti ka üksikuid organeid, eriti neere. Eluohtlik on nii akuutne kui ka krooniline mürgistus.

Hg keskkonnas 20 saj II poolel on esinenud ulatuslike elavhõbedareostusi , eriti Jaapanis (Minamata laht), Iraagis ja Rootsis. Selliseid keskkonnakatastroofe iseloomustab vastsündinute suur suremus (Hg 2+ ioonid läbivad platsentaarset barjääri). Hg bioloogiline poolestusaeg inimorganismis on u 70 päeva ja kalades u 2 aastat. Kalad võivad olla pühiliseks Hg allikaks inimorganismile. Hg kumuleerub peamiselt neerudesse (90%). u 80% ulatuses omastab inimene Hg õhust. Lahustuvate Hg-ühendite surmav annus inimesele on 200 -300 mg.

Hg keskkonda sattumine Tööstuse heitveed Õhu reostus Tõrjeained Fossiilsed kütused Kaevandustegevus Veekogudesse satub maapinnast (metsade drenaaž) Inimtegevus (prügi – termomeetrid jne…) Looduses on tavaliselt hüdroksiidina või kloriidina Mikroobide abil võib muutuda mürgiseks dimetüülelavhõbedaks.

Dimetüülelavhõbe ja metüülelavhõbedaioon

Dimetüülelavhõbe ja metüülelavhõbedaioon Kuhjumine veekogude Kõige suurem sisaldus toiduahelas tippkiskjates (röövkalad) Eestis lubatus Hg sisaldus kalades on kuni 0, 4 mg/kg (merekalad) ja kuni 0, 6 mg/kg (magevee röövkalad). Kahjustused närvisüsteemile eriti suuraju koorele, mille rakkudes pärsitakse valgusüntees ning tagajärjeks on rakkude hukkumine ja närvikoe kärbumine.

Dimetüülelavhõbe ja metüülelavhõbedaioon Esinevad järgmised mittespetsiifilised kesknärvisüsteemi sümptomid: paresteesia (naha väärtundlikkus), tuimus ja kirvendustunne suu ümbruses, huultes, jäsemetes (eriti sõrmedes ja varvastes), ataksia, komistav kõnnak, neelamis- ja artikulatsiooniraskused, neurasteenia (närvinõrkus), üldine nõrkus, väsimus, kontsentreerumisraskused, nägemis- ja kuulmiskaotus, treemor (lihasvärin), kooma ning lõpuks surm.

TÄNAN!