Eesti rahvausund Taive Srg Loorits Oskar Grundzge des

Eesti rahvausund Taive Särg Loorits, Oskar. Grundzüge des estnischen Volksglaubens I-III. Lund, 1949, 1951, 1957. Loorits, Oskar. Eesti rahvausundi maailmavaade. Tallinn 1990. Masing, Uku. Eesti usund. Tartu, 1995. Paulson, Ivar. Vana eesti rahvausk. Usundiloolisi esseid. Tartu 1997.

Rahvausund – laiemate rahvahulkade seas levinud uskumussüsteem, mille jaoks ei ole ametlikku institutsiooni, ametlike usundite rahvapärased vormid. Kõrgreligioon – ajalooliste isikute rajatud õpetused, mis moodustavad kirjalikult fikseeritud ja korraldatud uskumussüsteemi. Ebausk – kõrgreligiooni või ateistide pool antud, veidi halvustav nimetus rahvausundi kohta Usundis ilmneb numinoosne ehk üleloomulik kogemus. Usundi kaudu vastanduvad püha ja profaanne (argine, ilmalik).

Šamanism – usk vaimuderännakusse ning šamaani võimesse teispoolsusega suhelda Animism – hingestatakse loodusobjekte ja -nähtusi; ~ loodushaldjate usk Müstitsism – inimene tajub ja mõtestab oma kokkukuuluvust jumalaga Saami šamaan ja trumm Jarving, Stein. “Sámi Shamanism. ” 2004

Eesti rahvausund – animistlik loodususund Ohvrikivi Virtsus

Loodusvaimud olid enamasti antropomorfsed, võisid esineda ka teriomorfsed - looma-linnu-kala kujulised. Bess, Äänisjärve kaljujoonis Metsavaim, Egle Tammeleht

Tavaliselt olid paikadel isikustatud kaitsvad vaim-olendid (vee-, metsa-, kodu-, tule-, sauna- jm haldjad), inimestele head või halvad vastavalt vajadusele. isa(nd), ema(nd), vana, vaim, jumal, PõE haldjas, algjas (< muinas-sknd, nt gooti haldan, sks halten ‘valitsema, haldama’). http: //pilt. delfi. ee/en/user_picture/9552869/

Vaimudega arvestati, neile ohverdati: kivile, allikale, ohvrikaevu, ohvriaeda, nt Mulgimaal oli taludes tapuaed. Humalad tapuaias Peko Mõnikord anti vaimule „materiaalne“ kuju: viljakushaldjas võis olla viljavihk, Metsik (LäE), Peko (Seto), Tõnn (Pärnumaa); Rikastumiseks tehti kratt (rts skratte, sks Schratt), puuk (rts puke, sks Puck, lt pukis). ERM http: //www. erm. ee/vanast/ pysi/pages/peko. html

Äiassilma ohvriallikas, Karuse khk. 1968. ERA foto 8595, H. Tampere.

Tõnnivakk Torist Igast leivateost, tapetud loomast, pidi ka Tõnn osa saama. Õnnetuse või haiguse puhul pandi vakka ka vaskkopikaid. Tõnni ei tohtinud unustada, kohe oli õnnetus majas. Tõnni vakk ei põlenud tules ega olnud teda võimalik mingil muul moel hävitada. ERM http: //www. erm. ee/files/images/pysitonn. jpg

Hilisemad (vulgaar)kristlikud kujutelmad on mõjutanud vana loodususundit, paganlikud vaimolendid on sageli samastatud pahade vaimudega (kurat, tont jms). Nt vete puhul eristuvad veekogu ja kalade eest hoolitsev veevaim ning ohtlik näkk (sknd, nt rts näcken, sks Nix(e), islandi Nykur) http: //eestisland. wordpress. com/2009/01/31/nykur-lugusid-nakk-hobusest/

Dualistlik-pluralistlik hingeusk 1) ihuhing(ed) – kehaga lahutamatult seotud • hingamishing (hing, hingama < soome-volga keeled, u 1000 e. Kr) ~ elujõud; asub siseelundites, juustes, küüntes, higis, süljes jm, • minahing ~ isiksus, meel; asub peas, südames; 2) irdhing, mis liigub ringi unes, minestuses, haiguse ajal • varihing – inimese õhuke või väike koopia, nim. vari, kuju, nägu, vaim; • siirdhing – teise olevuse ehk hingelinnu, -looma, -putuka kujul.

Inimest saadab elus temale omane vaim, vägi (mõlemad uurali keel, u 4000 e. Kr), püha inimene on vägev, imik väeti ’väetu’. Haigused ja õnnetused tulid võõra väe tungimisest kehasse, sageli saadetud nõidade, surnute jm üleloomulike olendite poolt, neid parandati taigadega, kus oli tähtis leida põhjustaja. Kui võõras vägi võitis, ajas ta irdhinge minema ja hävitas elujõu, inimene heitis hinge, viskas tossu välja. Surnukeha kardeti, sest ta võis olla võõra vaenujõu valduses.

Eesti rahvausundi nõid (ka völu, tark) oli šamanistliku usundi järeltulija, mõnikord võisid end muuta või näha teispoolset maailma ka harilikud inimesed. Nõid suutis oma irdhinge välja saata: luupainaja, tuulispää. Saami nõid loves. Julius Krohn Suomen suvun pakanallinen jumalanpalvus, 1894

Nganassaani šamaan Tubjaku Kosterkin Tema isa Demnime Kosterkin Foto ja salvestus Aado Lintrop. ERA

Usul hinge kestmisse põhines esivanemateusk, mis ilmnes nt matuse-, kalendrikommetes. Muiste juhtunud nii, et hobune surnuvankrit vedades alati männi kohal seisma tardunud. Hobusemees pidanud männist möödudes sellele risti lõikama, muidu ei liikunud vanker paigast. Kui rist oli puusse lõigatud, sai hobune nagu imeväel jõudu juurde ja teekond võis jätkuda. Ristimänd Viljandimaal http: //www. geopeitus. ee/pic/15679. jpg

Suured jumalad Agraar-usundites esineb sageli viljakas maaga seotud naisjumalus ja taevaga seostuv meesjumalus. Eestis maaema, maavaim, ka väiksemad vilja(kus)- ja põlluhaldjad. Eesti kujutlus(ed) taevajumala(test) on rohkem ähmastunud kristluse mõjul: saarlaste jumal Taara – tuletis nimest Tarapita (Läti Henriku järgi saarlaste suur jumal), viljakust andev Pikken (loitsudes), taevataat, ilmataat, kõu(ke), äike (äi ’vanem, vanaisa’). Tarapita = Taara (~kõrge jumal) + pita (~pikk, suur) (? ) (Sutrop) Taara < sknd piksejumal Thorr / Thunorr (vrd ld tonare ‘müristama’) keldi piksejumal Taranis (vanaiiri k torainn ‘kõu’ uurali tüvi *tere algselt ’kõrge, ülemine’, nt karagassi Teere ‘jumal, taevas’, hantide ja manside Toorem jt uurali pita ‘suur’

Püha ruum • Looduskeskkonna pühakoht: hiis. Püha hoone: hiiekoda (? ) • Kultuurkeskkond algab püsiva asustuse tekkimisega. Pühakoht: surnuaed. Pühad hooned: kirik, kabel, saun. • Kujuteldav keskkond ehk mütoloogiline ruum: ülemine ilm (taevajumal(ad)), keskmine ilm (inimesed, loodusvaimud), alumine ilm, too ilm ehk toonela (< tooni ‘surnu’), manala (< maan alla ‘maa all’)

Põhjanael, maailmatelje ots ülemine ilm keskmine ilm allilm, manala Muistne maailmapilt saami šamaanitrummil

Karjaküla hiis. Järva maakond. . 2003. ERA foto, M. -A. Remmel

Kabel Paistu surnuaial, Mulgimaa. 1911. EKLA foto.

Püha aeg • • Kalendripühad Perekondlikud pühad Maailma alguse ja lõpu aeg Paralleelaeg, mis kulgeb teistsuguse kiirusega teistsuguses, ilmselt pühas ruumis. püha aeg profaanne, argine aeg