CHARLES BAUDELAIRE 1821 1867 esimene uue aja modernismi

CHARLES BAUDELAIRE (1821 -1867) esimene uue aja – modernismi – poeet TPL 2010

Charles Baudelaire (1861)

Baudelaire’i elu oli raske: § Isa oli poja sünnihetkel 68 -aastane. Isa, kes pani oma lapse maakaarte ja trükipilte armastama, suri, kui Baudelaire oli 5 -aastane. § Ema, kellesse B oli väga kiindunud, abiellus varsti sõjaväelase Jacques Aupickiga. Seda abielu Baudelaire emale ei andestanud. § Baudelaire võitles pideva puudusega: 21 -aastaselt avanes talle isa pärand, kuid ta suutis kahe aastaga nii palju kulutada, et perekond seadis talle kohtu kaudu piirangud. § Baudelaire nakatus noorena süüfilisse.

Iseloom �Baudelaire oli juba lapsepõlves melanhoolne, väga tundlik ja üksildane. �Koolikaaslased on teda iseloomustanud kui kurba, küünilist, kibestunud, eraklikku ja kergesti ärrituvat noormeest. �B sattus kõikjal konfliktidesse: kasuisaga, kooliga, meremeestega India-reisil, kuhu muretsev perekond ta mehistuma saatis, jne. �Baudelaire’i kohta on öeldud, et ta murdis alatasa pead, kuidas end täiesti talumatuks muuta, ja selle eesmärgi ta ka saavutas.

Eluviis �boheemlane – ebakorrapärase, muretu eluviisiga isik �dändi – Baudelaire’ile eelkõige sisemine hoiak, ta oli nn ilmalik munk, teravapilguline vaatleja, kes põlgas hulkade vulgaarsust, pühendus ilule, ta imetles dändide kasutust, ülearusust. �Saanud pärandiraha, elas ta Seine’i kaldapealsel rikka boheemlasena: sisustas luksuskorteri, ostis haruldasi gravüüre ja raamatuid. Ise väitis, et materiaalne elegants sümboliseerib vaimu aristokraatset üleolekut. �Baudelaire pani kogu elu rõhku hoolitsetud välimusele, lasi enda näpunäidete järgi õmmelda ülikondi, mis lahknesid moejoonest. Ta korraldas sõpradele epikuurlikke lõunaid, armastas tõldu, karusnahku, kalleid tualette - luksust.

Meelelaad �Baudelaire arvas endas olevat saatanlikku alget, mis sundis teda tegema kõike, mida ei tohiks. �Ilmar Vene nimetab B-i lootusetuks inimeseks: ta ei soovinud selles maailmas elada ega sellega kohaneda. B-i otsesed enesetapukatsed nurjusid, tema enesetapp on aeglane: B nägi visalt vaeva, et kõigest heast ja hüvedest ilma jääda; ta põlgas ära kodu ja veetis aega kahtlastes urgastes, kust hankis süüfilise (tõenäoliselt ootuspäraselt), mida edaspidi narkootikumidega “ravima” hakkas. �B tundis end algusest peale maailmas võõrana, see ei tundunud talle, Ilu kummardajale, elamisväärne.

Kannatus �Et B pidas end loomuldasa rikutuks, tuli kannatada ja kahetseda – vaid nii võis pälvida andestuse. �B-i üks hüüdnimesid oli preester – kannatusevajadus seob teda kristlusega. �“Kurja lillede” esialgne pealkiri ole “Les Lesbiennes” – et elu toob vaid kannatusi, pole vaja inimesi juurde sigitada. �Kannatusega on ühendatud kõik, isegi Saatan. Et aga saatan on nii kannataja kui ka kannatuse põhjustaja, on inimese kohus, niipea kui Saatan eneses avastatud, teda kannatama panna. �Asjad, millest B räägib, on romantikute aines, ent see, kuidas ta räägib, pole võrreldav kellegagi. Nii ongi temast saanud kogu kannatava maailma

Émile Deroy „Charles Baudelaire’i portree” Versailles’ muuseum 1843. – 44. aasta paiku, kui see portree maaliti, oli Baudelaire noor autor, kes ei olnud veel midagi avaldanud. Umbes 15 luuletust, mis hiljem avaldati „Kurja lilledes”, oli juba kirjutatud.

Baudelaire’i mõjutajad I § luuletaja Theophile Gautier (Baudelaire pühendab talle hiljem oma „Kurja lilled”); http: //en. wikipedia. org/wiki/Th%C 3%A 9 ophile_Gautier § Victor Hugo (pühendab talle „Kurja lilledes” kolm luuletust, kuid hiljem muutub kirjaniku suhtes väga kriitiliseks); http: //en. wikipedia. org/wiki/Victor_hugo § Chateaubriand ja tema sõnaohter sensuaalne ja dekoratiivne katolitsism; § http: //en. wikipedia. org/wiki/Chateaubriand § Blaise Pascal – Baudelaire’i (sarnaselt Pascaliga) iseloomustab mõtte ülima pingeni kruvitud rahutus, tihedus; http: //en. wikipedia. org/wiki/Blaise_Pascal § Eugène Delacroix (Baudelaire õppis temalt kunstniku ja looja töömeetodit, tõsist ja kompromissitut suhtumist oma loomingusse. http: //en. wikipedia. org/wiki/Eug%C 3%A 8 ne_Delacroix

Baudelaire’i mõjutajad II Tänu ajakirjanduse tellimustöödele avastas Baudelaire E. A. Poe, kellest sai tema alter ego - ta tundis Poe’ suhtes tohutut empaatiat ning tegeles tema elu ja loominguga ligi 20 aastat. Alates 1848. aastast ilmusid Poe’ tõlked, mis moodustavad suure osa Baudelaire’i loomest ning mida loetakse Prantsusmaal tänaseni. Tänu Baudelaire’i tõlgetele muutus Poe Euroopas populaarsemaks kui Ameerikas, ent Poe’ kiitmine kompromiteeris Baudelaire’i ameeriklaste silmis, kes oma kirjanikku häbenesid. http: //en. wikipedia. org/wiki/E. _A. _Poe

Baudelaire ja Poe �Baudelaire’ile meeldis müstika ja mõistuspärase läbipõimimine Poe’ poeetikas; �Poe’ elu ja olemus aitasid B-l iseennast luuletajana mõtestada: “saatuslikust ebaõnnest märgitud, otsekui neetud poeedifiguur, poeedi ustava ja jumaldava ema figuur, aristokraatliku loovisiku figuur, mis vastandub rahvasummale, kellele mittemeeldimine on õnn omaette, jms. Baudelaire omistab Poe’le ja tema elukäigule oma kutsumuse ja olukorra peamised väärtused ja raskused, heldib ja innustub Poe’ raskest saatusest nagu iseenese omast – või just sellepärast, et on neis tajunud potentsiaali iseenese saatuse üle juurdlemiseks ja sellest heldimiseks. ” (Katre Talviste)

Baudelaire’i mõjutajad III Thomas de Quincey (1785 -1859) inspireeris Baudelaire’i kirjutama oopiumi- ja hašišikogemustest. Proosapoeemiga sarnanev „Kunstlikud paradiisid” sisaldab peatükki „Oopiumitarvitaja”, mis on de Quincey teose “Inglise oopiumisööja pihtimused” (e. k 2004) geniaalne analüüs. http: //en. wikipedia. org/wiki/Thomas_de_Quincey

Baudelaire’i looming �kunstikriitik (koostas aastanäituste ülevaateid, töö peegeldub ka luules, nt „Majakad”) �E. A. Poe novellide tõlkija § luulekogu „Kurja lilled” (1857 – samal aastal ilmus G. Flaubert’i „Madame Bovary”) “B. luule armastamine nõuab /. . . / riski – ja luksusevajadust. ”(M. Saillet) § „Kunstlikud paradiisid – oopium ja hašiš” - kirjeldas narkouimas saadud elamusi: narkootikumid võimaldasid rohkem läbi elada kui päris elus, isiksust paljundada. § „Väikesed poeemid proosas” – ilmusid postuumselt (eesti keelde tõlkinud Marie Under)

Kunstikriitik �Enne „Kurja lilli“ oli Baudelaire tuntud eelkõige kunsti-, kirjandus- ja teatrikriitikuna. Ta avaldas regulaarselt ülevaatusi kunsti aastanäituseist („Salongid“). Seejuures oli ta väga läbinägelik: just tema otsustused mitmete kunstnike kohta on ajas püsima jäänud, ehkki kaasaeg arvas hoopis vastupidist. Tema oli esimesi, kes tunnustas Manet’d, Stendhali, Wagnerit. �Eesti keeles on tema kunstikriitikat ilmunud “Avatud Eesti Raamatu” sarjas kogumikus “Mõtisklusi minu kaasaegsetest” (2010, Ilmamaa)

Félix Tournachon ehk Nadar (1820 -1910) fotograaf ja kirjanik Baudelaire’ist: „See seal pole nagu kõik teised inimesed. ” Nadari foto B-st 1855. aastal

“KURJA LILLED” �Baudelaire’i luulepärandisse kuulub sadakond luuletust, “Kurja lilled” on tema ainus luulekogu. �esialgsed pealkirjavariandid: „Les Lesbiennes” ja „Les Limbes” �ilmus 25. juunil 1857, ja juba 5. juulil ilmus Figaros, kodanlikus nädalalehes, artikkel, milles rõhutati „Kurja lillede” ebamoraalsust. � 7. juulil pöördus siseministeeriumi avaliku julgeoleku valitsus prokuratuuri poole, et algatataks kohtuasi „Kurja lillede” autori vastu „avaliku kõlbluse teotamise” paragrahvi alusel. �Baudelaire’ile määrati 300 franki trahvi ja kogust sunniti kõrvaldama kuus luuletust. Trahv alandati hiljem 50 frangile. �Järgmisse väljaandesse (1861) lisas B 35 luuletust.

“Kurja lilled” II �Kogumiku luuletused on loodud 15 aasta jooksul ning on seetõttu väga erinevad. �Ühtsuse, terviklikkuse annab kogule siiras pihtimuslikkus, oma viletsuse, halbuse, lootuste ja ebaõnnestumiste tunnistamine. �Luulekogu iseloomustab komponeeritus (poeetiliste sündmuste jada); �luuletused on puänteeritud. �Kogumiku kompositsiooni aluseks on inimesele omane konflikt: temas võitlevad püüdlused jumala ja saatana poole. Nii vahelduvad “Kurja lilledes” ideaalipüüdlust ja langemist, moraalitust, spliini kujutavad luuletused.

“Kurja lilled” III �Miski ei suuda poeedi hinge tüdimusest ravida, ei luule, armastus, linn („Pariisi pildid“), alkohol („Vein“) ega pahe („Kurja lilled“). Kõik katsed on asjatud. Spliin võidab ja hävitab hinge. �Tsükkel „Spliin ja ideaal“ algab luuletustega poeedist ja luule missioonist. Luuletaja on inimeste seas võõras, hulgad ei mõista teda. Ent poeet saab aru, et see on lõiv, mida tuleb maksta võimaluse eest tajuda ilu ülemat maailma. Spliinist vaevatud patuses maailmas leiab poeedi vaim rahu vaid Ideaalis, tema on võimeline mõistma looduse saladusi, tunnetama teispoolsust. Kunst annab aimu jumalikest

“Kurja lilled” IV �Sonett „Vastavusi“ sõnastab sisuliselt sümbolistide esteetilise manifesti: füüsilise maailma objektidel on vastavused ideedemaailmas, kunstnik peab need sõnadesse püüdma. Reaalsusest põgenemine ravib poeedi spliinist ja tema omakorda püüab edasi anda seda nägemust ilust. �Ideaali poole püüdlemist takistavad haigus, vaesus, tegevusetus, aeg, eriti aga kunstniku piin, mida tekitab rahulolematus oma loominguga. Ideaal on kättesaamatu, elu kuri ja kaduv.

VASTAVUSED (Correspondances, tlk Ants Oras) Suur templisammastik on loodus – elav saal, kus inimene käib kesk sümbolite hiisi: nende sosinas kõrv kuuleb tuttavat viisi, salasõnumeid täis on pühalik portaal. Ning nagu huikesse kaob huike huilgav pikkus, nii kõike siduvas ja ühendavas jõus, nii määratus kui öö, kui päeva kiirgav tõus, sulab värvide, lõhnade, kõlade rikkus. Kui lapseihu hõrk, mõni hõljub aroom, on õrn kui oboe, täis heinamaade haljust. Ent on ka rikutuid, täis võidutsevat valjust, üles voogavaid – uhkeid kui ääretu doom, viiruk, muskus ja mürr ja bensoe – nad

“Kurja lilled” V �Luule vormis Baudelaire uuendusi ei tee: puhtad riimid ja hiilgavad värsiskeemid on talle omased; �Baudelaire’i uuenduslikkus seisneb uute teemade – linn, saatan, prostitutsioon jms – toomises luulesse; �Baudelaire’i erootilised kujundid on hoopis julgemad kui varasemail poeetidel. Isegi kui poeedile näib, et kirg, nauding on andnud talle täiuse, näitab ta ikka selle kaduvust, kauni mandumist lagunevaks ihuks. Tulemuseks on grotesk. �Ta vastandab end kuulsaile poeetidele, kes on loonud kaunist poeesiat – tema pakub “kurjuse ilu”. �Baudelaire’i kujundid on sageli naturalistlikud, mis rõhutab veelgi maise ängistust. Saatanlikus pooluses esineb veel suurlinn, võõrandumine, spliin, maailm on blasfeemiline (blasfeemia – jumala pühaduse teotus, rüvetamine; blasfeemiline maailm – kristlik maailm, milles valitseb pahe, saatan). �Baudelaire kirjutab sageli ilust, kuid vastandab sellele ikka inetuse – teda loetakse inetuse esteetika rajajaks (ka inetu

Jan Frans de Boever (1928) illustratsioon „Kurja lilledele” „Sellesse jubedasse raamatusse olen ma pannud kogu oma südame, kogu oma õrnuse, kogu oma religiooni, kogu oma vihkamise. ” (Baudelaire)

VAENLANE (L’Ennemi, tlk August Sang) Ei olnud nooruses mul vaikust ülearu; harva pilvedest seal päikest silmata võis. Nõnda laastavalt mind ründas äike ja maru, et viljaks valmida ei saanud ükski õis. Mõtte sügis on käes. Ma labida ja reha nüüd võtma pean, et maad, kust raju üle käis, taas põlluks harida ja viljakandvaks teha. Vihmast auklik on kõik, just nagu haudu täis. Kes aga teab, kas maal, mis uhutud on paljaks, toitvaid jõude veel on, et jälle minna haljaks? Kas ihaldatud lill veel õie lahti lööb? Oh piin! Aeg kaob ja jõudki ei jää samaks, ent sünge Vaenlane, kes meie südant sööb, me verest toitudes saab aina tugevamaks.

Félicien Rops – Baudelaire’i illustraator Belgias anti välja „Kurja lillede” kuus keelatud luuletust

ILU (La Beauté, tlk Ants Oras) Olen ilus, oh surelik! – kivine ulm, ja mu rinnast, kus kõik ennast surmama neeti, hoovab hukutav hõõg, mis joovastab poeeti, tumm kui mateeria, ilmlõpmatu ja julm. Kui mõistatuslik sfinks säran pilvede real, süda lumena külm, ihu valge kui luiged; ma hülgan liikumist, ma ihkan joonte tuiget, ja ma ei naera eal ja ma ei nuta eal. Kõik ülim majesteet, mis kujju raiund raidur, on mu hoiakus koos, mida uurima peab ea lõpuni poeet – karm, täiust otsiv taidur*. Sest see, mis armunud mu ahelaisse veab, on peegli puhas helk, kus võlul pole piiri: mu silm, mu sügav silm, täis igavesi kiiri! __________ * taidur – virtuoos, kunstimeister, kunstnik

Charles Baudelaire Fotograaf Nadar on Baudelaire’i kohta kirjutanud: „Nähes seda alati eriskummalist nägu […] – huuled kokku surutud ja kibedad, juuksed enneaegu hõbenenud, palged piinliku hoolega, lausa klerikaalselt siledaks raseeritud –, pidi nähtust haaratud, justkui häiritud mööduja mõtlema: „See seal pole nagu kõik teised inimesed. ”

HIIGELNAINE (La Géante, tlk Johannes Semper) Kui valitseks veel aeg, kus loomisinnu algel Monstroosseid* olendeid me loodus katsetas, ma tahaks olla siis hiidnaise noore jalgel kui kuninganna ees või süles himur kass ja näha puhkemas ta keha kui ka hinge, neid suureks sirgumas siis õudseis mängudes ning mõistatada veel, mis leegitsus see sünge võib olla silmades, neis niiskelt udustes. Pilk vabalt uitaks siis mul üle tema süle, ma ise roniksin ta hiigelpõlvist üle ning kuskil aasa peal, kus teda roidunult on sirgu meelitand kesksuve kurnav päike, ma meelsalt uinuksin siis pisut loidunult ta suure rinna all kui mäe all küla väike. __________ * monstroosne – monstrumlik, koletislik, soerdlik

Madame Sabatier �Baudelaire’i alter ego naise kehas; naine, kellest kiirgas ilu, headust ja rõõmu. �“Kurja lilledes” talle pühendatud tsükkel keskendub vaimsele ja ideaalsele armastusele, füüsilist ei mainita.

Vincent Vidal Madame Sabatier’ portree

HÜMN ILULE (Hymne à la Beauté, tlk Ilmar Laaban) Sügavalt tulnud sa, Ilu – kas taevast või taarnast*? On jumalik, on põrgulik su vaade; nurjatusega säält keeb seltsis välja aade – eks veiniga sind seepoolest võrrelda või. Su silmis kumavad koos puhtevird* ja eha; lõhnu sa levitad kui õhtu äikse eel; on võim su suul, kus segab armujooki keel, argpüksi sangarist ja lapsest lõvi teha. Su jalg – kas kuristikust üles astund ta või alla linnuteelt? Rõõmu või turma* jaga – hurmat* Saatus kui koer käib su seeliku taga! Sa muudkui valitsed, eales ei vastuta. ______ (järgneb) taarn – GEOGR püstloodis seintega kitsas kuristik; põrgu puhe : puhte : puhet – koidik, koidupuna vird – virvendus; virdama – virvendama, voolama, (mullitades käärima) turm – häving, hukk, kadu hurmat(ud) – võlutud, hurmatud

“Hümn ilule” jätkub Surnuid sa mõnitad, kui kõnnid nende üle; üks veetlevamaid on Õud su ehete seas; armund kõlinal su lemmik-elkude* reas peksab Mõrtsukatöö su ülemeelset süle. Pimestet liblikas su küünlaleegis keeb ning laulab särinal: „Oo tungal, ole kiidet!” Näib tukslev armunu, kalli kehaga liidet, kui surija, kes pai oma kääpale teeb. Oo Ilu, imeloom sa kohutav ning miivis* – ükskõik, kas taevast sa või põrgust mustavast, kui näitab vaid su pilk, su naeratus, su ast minule Lõpmatust, mille uks mu eest riivis! Saatanast, Jumalast – kummast sa, võluvälk? Ükskõik, kui ainult teed – sametsilmne oi haldjas, oi rütm, helk, vürts, oi mu vürstitar ainuvaldjas! – et kergem tundub hetk ja maailm vähem jälk! __________ * elk – ? miivis – naiivne , lihtsameelne valdjas – valitseja

Saatanlik naine �Jeanne Duval oli mulatitar. Teda on iseloomustatud kui valetajat, liiderdajat, raiskajat, alkohoolikut, rumalat ja harimatut naist. �Baudelaire oli temaga seotud väga pikalt: plaanis oma vara talle pärandada, kuid naine haigestus ja suri enne Baudelaire’i. �Jeanne tähendas eksootikat ja naudinguid - tõmmu nahk, lõhn, sarnasus tantsiva maoga –, ent ka reetlikkust, kurjust ja hingepiina. �Luuletaja pühendas Jeanne Duvalile „Kurja lilledes” tsükli luuletusi, milles ülistas kehalist ja meelelist armastust.

Jeanne Duval

Jeanne Duval Charles Baudelaire’i sulejoonistus 1856. aastal, pärast üht „lõplikku” lahkuminekut Jeanne’ist, kirjutas Baudelaire emale: „See naine on mu ainuke meelelahutus, mu ainuke rõõm, mu ainuke kamraad, ja hoolimata selle tormilise suhte kõigist sisemistest raputustest, polnud mõte parandamatust lahkuminekust mulle veel kunagi selgesti

VAMPIIR (Le Vampire, tlk Ain Kaalep) Sind, kes istud südames mul noana, mis löödud kurja käega, sind, sa hunnitu*, sind, sa hull, kes sa deemoniparve väega tuled ja ennast sisse sead justkui kodus mu hingevalus, nurjatut sind, kes kütkeis pead mind nagu vangi ketid jalus, nagu mängurit kaardid peos, nagu joodikut pudel lauas, nagu vaklasid raibe hauas, – nean sind, nean sind sõnas ja teos! (jätkub) __________ * hunnitu – suurepärane, tore, võrratu

„Vampiir” jätkub Küsisin mõõka, kas ei karga tema mu kätte mulle toeks, õelat mürki, kas ta mu arga pihku mulle abiks ei poeks. Mõlemad, mürk ja mõõk – mis kole! – vastasid põlgust tundes nii: „Mingit meest ju sinust ei ole püsima neetud ikkest prii – loll! niipea kui ta võimupiiri alt su vabastaksime vaid, taas su suudlused sedamaid ärataksid surnud vampiiri!”

Edouard Manet Jeanne Duval, Baudelaire’i armuke (1862)

KASS (Le Chat, tlk Ain Kaalep) Mu kass, ära küünista mänguhoos, kui mu armund rind on su ase! Su silmis metall ja ahhaat* on koos, mul nendesse süüvida lase. Kui mu uitlikud sõrmed jõudsid pai su peale ja turjale teha ja mu käsi nautides tunda sai su elektriseerivat keha, oma naist nägin vaimus. Pilk on tal, ilus loom, nii sinule paslik – nii lõikav-külm, et tardun selle all; iga toll ta kehas on kaslik ja ta tumedal nahal iga koht aromaatne on kui oht. __________ * ahhaat – poolvääriskivi (läikiv ja väga varjundirikas) paslik – sobilik

Jeanne Duval Baudelaire’i joonistus

Jeanne Duval

ÜLENI (Tout entière, tlk Ain Kaalep) Mu kõrges kambris ootamatult mind täna väisas* Kuri Vaim ja püüdes tabada mind patult ta küsis: „Ütle mulle, kaim*, su armsa kehas, mis on tas just see kõige armsam? Mis on seks neist roosakaist ja mustist asjust, seal põimuvaist ta võludeks, mis sulle muust veel kallim? ” – „Saatan!” siis vastus libises mu suust. , , Kõik on tas hurm, mis joont ka vaatan, üks pole vähem võluv muust. (jätkub) * väisama – külastama kaim – VMO: sugulane; kaaslane; vader, vennas

(„Üleni” jätkub) Ei küsi ma neist võlutuna, kas üle teist üks hurm ei löö. Ta pimestab kui koidupuna ja lohutab kui pime öö. On liiga täiuslik ta keha, liig rikkalik ta hurma-hüüs*, et mingit kokkuvõtet teha neist suudaks väeti analüüs. Mis meeltemuundus müstiline: kõik koos – üks januv tundejoom! On muusika ta hingamine ja tema häälel on aroom!” _________ � hurm – võlu, veetlus � hüüs : hüüe : hüüt – VMO vara(ndus), rikkus � joom : joome, joome – viir, vööt; jooma – joomine, joomiskord, joomapidu; jook

Charles Baudelaire Nadari foto aastast 1855

LÕHNAPUDEL (Le Flacon, tlk Ilmar Laaban) On lõhnu, millele poroossed* on kõik ained. Klaasistki tungiksid kui läbi nende lained. Idamaa laekas, lukk mil kriiksub tõrkjana, või kapis pimedas, kus heljub mõrkjana aja tolmune hõng, vastu mõnikord puutub antiikne pudel, mis järsku elavaks muutub, ja kodukäijana tal uhkab üles hing. Liblikanukkude und sääl magasid ning tasa tuikasid kui all surnuaia liiva tuhanded mõtted; nüüd nad vabastavad tiiva ja lendu tõusevad roosat õhkudes tuld, mida varjundab sina ja virastab* kuld. Joovastav mälestus kui vees teeb õhus ringe; silm sulgub; kahel käel haarab võidetud hinge pööritushoog ja tõukab taarna poole tend*, inimmiasmide* kus keerleb suitsev lend; (jätkub) ______ * poroosne – ilmselt imav virama – virvendama, helkima tend – teda miasmid (kr miasma rüvetus) – vanema arstiteaduse kujutluse järgi õhus, vees vm levivad haigusetekitajad, mürgised aurud ja mädanemissaaduses

(„Lõhnapudel” jätkub) lõhangu veerele ta heidab, mille vinast* kergib kui Laatsarus kärisend surnulinast tontlikult naerates üks ammukoolnud arm – on haualikult hõrk selle läppunud sarm. Kui inimeste kord kaon mälestusest mina, kui lohutumana kord lõhnapudelina kopitan mõnes sünges kolikambris, tuhm, liimerdav*, mõrane ning vanadusest juhm: siis, kallis katkunõrg, ma sinule puusärgiks, su nakkavuse ning su rammu tunnismärgiks – oi mürk, mis inglid keetnud! oi kimäärikool, tapab ja elustab mu südant mille vool! vina – suits; vastik leht liimerdama – vedela mustuskorraga kaetud olema, räpaselt, kleepuvalt leemendama kimäär – viirastuslik peletis kool : koola – ila (loomal, haigel inimesel)

Gustave Gourbet „Charles Baudelaire” (1847) Gourbet oli üks Baudelaire’i sõpru ja üks neid kunstnikke, keda poeet oma kunstikriitikas toetas. Baudelaire’i on nimetatud esimeseks prantsuse kirjanikuks, kellel oli kunsti hindamisel õnnelikku kätt: tema hinnangud, tihti erinevad kaasaegsete omast, on ajaproovile vastu pidanud.

HEAUTONTIMORUMENOS* (tlk August Sang) J. G. F-ile** Löön sind, ent ma ei tunne viha. Löön, nii kui lihunik lööb või nii nagu Mooses kaljut lõi. Mul pisaraid on näha iha su laugudel, sa õrn ja hell, et valu vihm mu kõrbe voolaks. Mu toidule su nutt on soolaks. Su silmavete meredel mu hinge puri paisub tuultes. Su nuukseid kuuldes, armas lill, ma olen äkki elevil kui sõdur sõjatrummi kuuldes. (jätkub. . . ) * heautontimoroumenos – enesetimukas, enesekaristaja, enesepiinaja ** Pole teada, kes on nende initsiaalide taga.

(„Heautontimorumenos” jätkub) Kust küll see kakofoonia, kui kokku kõlab kogu loodu? Miks minu hinge ühtesoodu nii muserdab Iroonia? See on mu hääles – see on karje. Mul soontes mürk on must ja väär. Sünk peegel olen, kust kimäär näeb oma hinge, tulvil varje. Ma olen puss ja olen haav, ma olen kõrvakiil ja pale. Ma olen tapameister kale ja ohver, tema saagiks saav. Ma oma verd joon kestvas jõõras*. Ma, neetu, oma saatust nean. Ma igavesti naerma pean ja naeratus on mulle võõras. *jõõr – kiim, tiirasus

Félicien Rops – Baudelaire’i illustraator Belgias anti välja „Kurja lillede” kuus keelatud luuletust

PÄÄSMATUS (L’Irrémédiable, tlk Ilmar Laaban) Üks idee, üks ajatu kuju, kord kurnand kõrgel sinavoos, nüüd sumav laipjas tinavoos, kus ükski taevahelk ei uju; üks kergemeelne ingel, kes lennul deemoniparve sattund, mustendavasse summa mattund, rüsinas hirmul hingeldes otsegu kistud viruvette ja pillutatud nagu mull, kuna keeris laulab kui hull ja pimedas lööb piruette; kongis, kust hääled kadusid, üks vang, kes kobamast ei väsi, valgust, võtit otsimas käsi, kuid kohtamas vaid madusid; (jätkub)

„Päästmatus” jätkub üks neetu, alla säädev astu trepest, mil pole käsipuud, käekõrval aimav taarnasuud lehast, mis tõuseb talle vastu soerdeid äratamas ta samm, kelle vosvorsed silma-avad vaid iseendid valgustavad – – nii öö saab veelgi pimedam; üks laev, mis rüsijäässe maetud, vangi võet Põhjapoolusest, ei tea mis põhjavoolusest kristalsesse nii lõksu aetud: võrdpiltidega etsit leht, suitsev kus näitab tunglasära pääsmatu õnnereegli ära: MIS KURAT TEEB, ON HÄSTI TEHT! (jätkub)

„Päästmatus” jätkub II Süda iseendale peegel – mis lüümelt sünge tête-à-tête, tõekaev selge ning äraneet! Silm sääl võbiseb kaameil leegel, pilkav, põrgune vahemees, altpoolt kerkinud õhutaja, ainus, aurikas lohutaja – tal nimeks: TEADVUS PAHE SEES!

Charles Baudelaire Étienne Carjat’ foto, u 1866 Pilt on tehtud vahetult enne haigushoogu ja halvatust 1866. aasta märtsis

KELL (L’Horloge, tlk August Sang) Julm jumal oled, kell, range, halastamatu! Ikka manitseb meid sinu ähvardav sõrm: „Pea meelest! Peagi piin puurib rinda, oh põrm! See on kütt, kelle nool iial mööda ei satu! Silmapiiril kaob Rõõm nagu põgus kimäär, nagu tõtlik sulfiid poeb kulisside taha. Igal hetkel meist jääb osa naudinguid maha. Elu kohta on neid ju antud kindel määr. Tunnis sekundeid kaob kolm tuhat ja kuussada. Pea meeles! taktis taob nende minematraav. Kiunub Aeg nagu sääsk: Kõik on ju olnukssaav! Oskan osavalt verd su soontest ammutada. (jätkub)

(„Kell” jätkub) Remember, pillaja! Pea meeles, surma saak! metalse kurguga ma kordan igas keeles. Et välja tuua kuld, seks on vaja, pea meeles, sul ümber töötada mu minutite maak. Pea meeles, et Aeg mängulauas on see, kel ikka trumbid on peos, teda sisse ei vea. Päev aina kahaneb, öö kasvab. Meeles pea: taarna janu ei kao, peagi tühi on veekell. Siis tornist kõlab tund, kauss alla langeb vael ja Juhus jumalik ja Voorus mõrsjalooris ja hiljund Kahetsus – kõik nad hüüavad kooris: Jäid hiljaks! Aeg on täis! Nüüd sure, nadikael!

Marie Daubrun edukas näitleja, roheliste silmadega iludus; talle pühendatud tsüklit „Kurja lilledes” iseloomustab vastuolulisus: mingi õelikvennalik armastus põrkub siin teravaima armukadeduse ja kättemaksuhimuga.

PÄIKE (Le Soleil, tlk August Sang) Ma tihti aguleis käin ubrikute vahel, kus varjul pesapaik on igal inimpahel. Kui päike armutult praeb häid ja patuseid, nii küla põldusid kui linna katuseid, siis oma lemmiktööl ma olen varmalt väljas: kõiksugu kolgastes ma uitan riiminäljas, kesk sõnu komistan kui konarlikul teel ja äkki leiangi rea, mis mul puudus veel. , , Kõik, toitev päikene, sa haarad kallistusse! Sa väljal sigitad nii roose kui ka usse. Sa vihkad kahvatust, meis rõõmu läidad sa, ja meega mesipuud ja ajud täidad sa; su mõjul mõnedki käest kargud nurka heitsid ja lahkeks, leebeks said just nagu noored neitsid, su kiirtes võrsub külv ja puhkeb haljas pung ka inimsüdameis, kus ikka õitsmistung. Kui mööda linna käid sa nagu luuletaja, suursuguseks siis saab kõige vaesemgi maja: sa saatjaskonnata käid märkamatult sees just nagu kuningas nii onnis kui palees. ”

PUNAJUUKSELISELE KERJUSTÜDRUKULE (A une Mendiante rousse, tlk Johannes Semper) Valge tüdruk punapea, läbi kleidi augurea paistab silma viletsus ja ka iludus. Mitte sassis juuksetukk, mitte aukudega sukk – võlugu su kebja käik, säärte kuldne läik. Vaese luuletaja meel sellestki on rõõmus veel: ehib keha, mis veel noor, tedretähte loor. Paljastagu hõljuv hõlm, lõdvalt kinniseotud sõlm patustele väravad – rinnad säravad. Kui jääd üksi valveta, Raskeis kottades sa käid, kuid galantsem veel sa näid riidest võttes palveta, käed ent ülemeelikud daamist sametkingades tõrju seelikult. muinasjuttudes. Mitte hilbud koredad – ballikleidid toredad kahisegu kannul sul, nõnda hüljatul. Nagu puhas pärlikett mõnigi Belleau’ sonett tuli kingiks kiindunuilt, anniks armunuilt, (jätkub)

(„Punajuukselisele kerjustüdrukule” jätkub) mõni vilets värsisepp sulle salme sepitseb, endal laubal higitilk, sinu kingal pilk, Kuid sa kerjusena läed, üles korjavad su käed tühja-tähja siit ja sealt iga risttee pealt. mõni paaži silmapaar, mõni senjor või Ronsard* Piilud ehtekese äärt, meeleldi su kodu teaks krossigi mis pole väärt, mida kahjuks ma ei saa oma meeleheaks. sulle kinkida. Oma voodis võiksid sa Pole sul, mu kerjusneid, suudlustega uinuda, pärle ega teemanteid, kui nii mõnigi Valois ilmagi mis ilu sus, saaks sult ainult loa. oo, mu iludus! _______ http: //en. wikipedia. org/wiki/Pierre_de_Ronsard

Emile Bernard illustratsioon Baudelaire’i poeemidele

VEINI HING (L’Ame du Vin, tlk August Sang) Kord õhtul veini hing häält tõstis, nõnda vestes: , , Mind kuula, elu orb, kel käsi kehvalt käis! Selles pudelis siin, selles kiirgavas nestes on vangis laki all laul, mis vendlust on täis. Ma väga hästi tean, kui suur on hool ja pinge, kuidas leekival mäel see higi nõudis sult, kuni päikese käes sain ma elu ja hinge, ja ma käituda ei taha tänamatult. Mulle naudinguks on rõõmu rahvale teha, kurku valguda sel, kes väsinud on tööst. Õnnis haud mulle on tema tuline keha, see hoopis meeldivam on keldri vilust ööst.

(„Veini hing” jätkub) Lõõrib lootuste lõo, pidulaulude kaiku täis on mu tuikav põu! Su huultelt langeb lukk, ja sa ülistad mind ja tunned elust maiku ja laual muretult sul lebab küünarnukk. Su naise silmi taas toon tuld, mis kustund ammu, su poegadel mu toel tuleb tagasi jaks. Minust elu atleet leiab võitluseks rammu, olen õli, mis teeb ta musklid nõtkemaks. Olen jumalik jook, ambroosia su suule, Suure Külvaja peost seemneivake, mil imevägi on sees, sest sellest sünnib luule, mis taeva sirutub kui haruldane lill. ”

Charles Baudelaire

LITAANIAID* SAATANALE (Les Litanies de Satan, tlk Ilmar Laaban) Ingleist kauneimaks, targimaks – jumalaks seatud; saatusest reedet siis ja kiidust ilma jäetud, oo Saatan, avita mind minu pikas vaevas! Suur maapaos vürst, kes oled teotust kannatand – kuid sülle iga hoop on uus vaid rammuand –, oo Saatan, avita mind minu pikas vaevas! Oo allmaa-asju sa valitsev kõiketeadja, sa inim-ängide vilund magamaseadja, oo Saatan, avita mind minu pikas vaevas! Sina, kes äraneet paariailegi tood volbust, kus tutvuvad Paradiisiga nood, oo Saatan, avita mind minu pikas vaevas! (jätkub) *Litaania (kreeka kl. "tungiv palve") - peamiselt läänekristluses levinud palvevorm, osa liturgiast.

(„Litaaniad Saatanale” jätkub) Sina, kes süleldes vana raudpuusast Surma, sigitid Lootuse – hullutari täis hurma! –, oo Saatan, avita mind minu pikas vaevas! Sina, kellest saab röövli pilk nii kõrk ja tumm, et süüdi hoopis näib võllast palistav summ, oo Saatan, avita mind minu pikas vaevas! Sina, kes muldadest näed läbi nõiakumal, kiivana talletand kus kalliskivid Jumal, oo Saatan, avita mind minu pikas vaevas! Sina, kel tuttav iga sügavusehaud, kus magab võimsat und kuld, hõbe, vask või raud, oo Saatan, avita mind minu pikas vaevas! (jätkub)

(„Litaaniad Saatanale” jätkub) Sina, hiidkämblaga kes kuristikke varjad kuuhaige eest, kel kõnniteeks katuseharjad, oo Saatan, avita mind minu pikas vaevas! Sina, kes joobnu luid kui virvad nõtkeks teed rautet kapjade all keset kiilasjääs teed, oo Saatan, avita mind minu pikas vaevas! Sina, kes ahistet inimlastele lohuks salpeetrit, väävlit, sütt lasksid segada rohuks, oo Saatan, avita mind minu pikas vaevas! Sina, kend reedab märk, oi kaval abimees, armutu, rüveda Kröösuse otsa ees, oo Saatan, avita mind minu pikas vaevas! (jätkub)

(„Litaaniad Saatanale” jätkub) Sina, kes neidusid nii õpetad, et saavad armsaks neil räbalad ning pühaks mädahaavad, oo Saatan, avita mind minu pikas vaevas! Maapagulase kepp, leiduri lambitaht, ratta peal murtava vandeseltslase paht, oo Saatan, avita mind minu pikas vaevas! Oo kasuisa meil, keda vahutav-raevas Eedenist kihutatid me Isa, kes on taevas, oo Saatan, avita meid meie pikas vaevas! PALVE: Au, kiitus sinule taevastes kõrgustes, kus oled valitsend, Saatan, ja põrgustes sügavustes, kus, tumm, nüüd ulmad võidetuna! Sinu varjus mu hing oh leidku lõppeks luna, kui Uue Templina kord oksad üle su otsmiku laotab Hea- ja Kurjatundmispuu!

Karikatuur Baudelaire’ist

ÜHE PILGU LUBADUSED (Les Promessesd’un Visage, tlk Ain Kaalep) Kallis kahvatu neid, oma kulmude alt öö voo saadad järgi öö voole; olgu tume see pilk – mõte, mille saan talt, ei kaldu küll sünguse poole. Näen su silmi ja teist pilkast pimedust ees: sinu juuste elastset pinda, ja siis ohkab su pilk: „Pole sina see mees, kes plastilist muusat ei hinda! Kui sul järgida on minu vihjeile soov, oma meelismaikudest luba on sul võtta – sa võid seda uskuda! – proov nabast tuharateni juba; (jätkub)

(„Ühe pilgu lubadused” jätkub) leiad rindade mäed, tohid peatada käed kahel suurel pronksisel pungal; kuna see, mida siis kena kõhu all näed – tumepruun kui nahk hiina mungal, tihe sametist tups, mis võiks võistelda just oma toreda soengust õega, see nii kähar ja õrn –, see on öö, mis on must, see küll tähitu öö on tõega!”

Karikatuur Baudelaire’ist

Baudelaire’i imetlejaid Gustave Flaubert Paul Verlaine Artur Rimbaud Stéphane Mallarmé Marcel Proust François Mauriac Eesti luuletajaist on ta enim mõjutanud Heiti Talvikut ja Betti Alverit. • Eesti keelde on teema luulet tõlkinud August Sang, Ain Kaalep, Ilmar Laaban, Märt Väljataga, Indrek Hirv, Tõnu Õnnepalu jt. • •

Baudelaire’i joonistusi

Baudelaire’i joonistusi Autoportree (1862– 1863)

Baudelaire’i joonistusi Berthe – Baudelaire’i viimane armuke

Baudelaire’i hindamine �Baudelaire’i hakati nimetama neetud luuletajaks; � 19. sajandi teise poole prantsuse kirjanduslugudes Baudelaire’i nime ei mainita; �ehkki tema 100. sünniaastapäeva tähistati üldiselt, puudub samal ajal ilmunud mastaapsest prantsuse luule antoloogiast, mis esitas just 1800. -1866. aastate luulet, Baudelaire’i looming; � 1924. aastal, kaks aastat pärast suurjuubelit, kõrvaldati avalikult müügilt “Kurja lillede” esmaeksemplar; �Kuni aastani 1949, mil kuus luuletust keelu alt vabastati, oli Baudelaire ametlikult kurjategija.

Baudelaire’i hindamine �Baudelaire oli sümbolistide eelkäija ja õpetaja: poeet püüab sõnades ja asjades leida sarnasust, millegi muu märke (vt “Vastavusi”); vaid poeesia ja muusika kaudu tabab hing ülevat; �teda on peetud esimeseks linna poeediks, sest sümbolistide (kr symbol – märk, tunnusmärk) luule tõi esile inimese üksinduse kaasaegses hukutavas linnas; �„Kurja lilli” on võrreldud Dante „Jumaliku komöödiaga”: 100 luuletust / 100 laulu; mõlemas kohtab poeet kiskjaid; mõlemas kujutatakse patte; mõlemas on põrgu ja paradiis, ehkki Baudelaire’il on need segunenud Pariisi tänavaelus, mitte eraldatud müstilises kauguses; mõlemad kohtavad mütoloogilisi kangelasi. �J. -P. Sartre* nimetas teda enese kohale kummardunud inimeseks, nartsissistiks. * http: //en. wikipedia. org/wiki/Jean-Paul_Sartre

Baudelaire’i monument Montparnasse’il

Étienne Carjat, nn gravüüridega portree Baudelaire’ist (u 1863) Théophile Gautier kirjutab oma „Märkmetes „Kurja õitest”” 1868. aastal: „Peened, siidjad ja pikad, juba hõrenenud ja peaaegu täiesti valged juuksed täiendasid seda korraga vananenud ja noort nägu, andes talle peaaegu preesterliku ilme. ”

Allikad: �Talvet, Jüri, Maailmakirjandus. Teine osa. Koolibri. Tallinn 1999 �Šaitanov, Igor, Maailmakirjandus. 19. sajand. Avita. Tallinn 2006 �Talviste, Katre. Järelsõna. – Väljaanne: Charles Baudelaire, Mõtisklusi minu kaasaegsetest. Ilmamaa. Tartu 2010. �Vene, Ilmar, Charles Baudelaire, sutaanita preester. – Väljaanne: Charles Baudelaire, 66 Kurja lille. Eesti Keele Sihtasutus. Tallinn 2010. �Internetiavarused