Bioloogiline evolutsioon Liikide tekkimine Andrus Metsma Rapla Tiskasvanute

Bioloogiline evolutsioon, Liikide tekkimine Andrus Metsma Rapla Täiskasvanute Gümnaasium 2006

Evolutsiooni tunnused Maa elusa looduse arengut liikidest põlvnemise kaudu nimetatakse bioloogiliseks evolutsiooniks.

Evolutsiooni liikumapanevad jõud o Looduslik valik on looduses toimuv protsess, mille käigus jäävad ellu ja annavad järglasi antud elutingimustega kõige paremini toimetulevad isendid.

Charles Robert Darwin o o o (1809 – 1882) Inglise loodusuurija, kes pani aluse mõjukale evolutsiooniteooriale, esitades loodusliku valiku mõiste. Ta avaldas selle kontseptsiooni 1859. aastal raamatus "The Origin of Species". Tegi koostööd Alfred Russel Wallace'iga Darwin võeti 1839 Londoni Kuningliku Seltsi liikmeks ja 1878 Prantsuse Teaduste Akadeemia liikmeks.

Alfred Russel Wallace o o o (1823 – 1913) o Osales nelja aastasel ekspeditsioonil Amazonase ümbrusesse ja kaheksa aastasel retkel Malai saarestikkus. 1858. kirjutas ta 12 leheküljelise kirja oma ideedega Charles Darwinile, kes oli väga üllatunud, sest nende ideed olid identsed. Loodusliku valiku teooriat nimetama Darwini. Wallace´i teooriaks. Valiti ta alles 69 -aastaselt Londoni Kuninglikku Seltsi.

CH. Darvini evolutsiooniteooria o o o Esiteks, liikidel on suur viljakus. Neil on järglasi rohkem, kui neid täiskasvanuks saab. Teiseks, populatsioonide arvukus jääb enam-vähem samaks väikeste kõikumistega. Kolmandaks, toiduressursid on piiratud, kuid on enamasti suhteliselt konstantse suurusega. Nendest kolmest tähelepanekust võib järeldada, et sellises keskkonnas tekib isendite vahel olelusvõitlus. (Hiljem on osutunud, et see järeldus pole üldkehtiv. ) Neljandaks, suguliselt paljunevatel liikidel on iga isend teisest erinev. Varieerumine on suur. Ja viiendaks, suur osa sellest varieerumisest on pärilik. Sellest võib järeldada: maailmas, kus populatsioonid on stabiilsed ja iga isend peab olemasolu eest võitlema, jäävad tõenäolisemalt ellu need, kellel on "paremad" tunnused, ja need soovitavad tunnused kanduvad edasi nende järglastele.

Eluslooduse klassifikatsioon

Ahvenlased 1. 2. 3. 4. 5. 6. 7. 8. Harilik kiisk Harilik süstikahven Harilik koha Jõekoha e. berš Balhaši ahven Harilik pärisdarter Perkariin

Liikide teke o Uute liikide tekkimisel on lisaks geneetilistele kõrvalekalletele vajalik ka osa populatsiooni füüsiline eraldatus looduslike tõkete näol.