Anton Thor Helle ja esimene eestikeelne piibel Tiina
Anton Thor Helle ja esimene eestikeelne piibel. Tiina Tonts 2011
• Anton thor Helle (1683 Tallinn – 24. aprill 1748 Jüri) oli saksa päritoluga vaimulik, keele- ja kirjamees. • Thor Helle oli 1713. aastast Jüri koguduse ja 1740. aastast Kose Püha Nikolause koguduse õpetaja, Eestimaa konsistooriumi assessor (1715), Ida-Harju praostkonna praost (1742) ja esimese eestikeelse Piibli tõlkija. • Tema nime kirjutatakse ka Anton Thorhelle, Anton tor. Helle, Anton thor. Helle või Anthonij Torhelle. Kõige sagedamini kohatav kirjaviis on Anton Thor Helle, milles partiklit t(h)or ekslikult eesnimeks Thor peetakse.
Kose Püha Nikolause kirik
Jüri koguduse kirik
Helle annab välja eestikeelse kirikukäsiraamatu • Anton Thor Helle oli üks nendest 18. sajandi alguses tegutsevatest Eestimaa pastoritest, kes tundsid elavat huvi eesti kirjakeele arendamise vastu. Sellele lisandus ka pietistlik soov maarahvast kiriklikult harida ja nende silmaringi laiendada. 1721. aastal andis Helle välja oma esimese olulisema töö eesti keele alal: „Eesti-Ma Kele Koddo- ning Kirko-Ramat", mis oli rootsiaegse kirikukäsiraamatu pietistlikus vaimus kohandatud teos ja mida ilmus kuni 1850. aastani 46 kordustrükki. Peagi asus Helle tõlkima ja toimetama ka mitmeid teisi vaimulikke tekste, 1727. aastal ilmus. • A. Freylingshauseni teose "Jummala Nou Innimesse iggawesse önnistusest". 1729. aastal ilmus aga kordustrükina ning Helle eestvedamisel põhjalikult toimetatuna juba 1715. aastal ilmunud eestikeelset Uue Testamendi tõlke uustrükk.
Ilmub eesti kirjakeele lühikirjeldus • Anton Thor Helle ja teiste Eestimaa pastorite huvi eesti keele vastu hõlmas lisaks vaimulike tekstide tõlkimisele ja toimetamisele ka keeleteoreetilist poolt. Seetõttu püüdsid nad koostada ka keelenormeeringuid ja grammatikaid. Just Helle eestvedamisel seati 1732. aastaks kokku saksakeelne lühiülevaade eesti kirjakeelest, pealkirja all: „Kurtzgefaßte Anweisung Zur Ehstnischen Sprache". Ehkki Helle enda panus selle sisusse oli küllaltki väike ja töö oli kollektiivne, ilmus see eestkätt tema organiseerimisel, grammatika normeerimisega oli pastor vaeva näinud juba 1713. aastast peale, mil ta Jüri kirikuõpetajaks sai. Lühigrammatika koostamine oli oluliseks sammuks ka selle aja suurimal kirjandusalasel ettevõtmisel: eestikeelse Piibli tõlke ettevalmistamisel. Omaaegse eesti kirjakeele süsteemi edasiandjana on Helle eestvõttel koostatud grammatikal väga oluline keeleajalooline tähtsus.
Ilmub eestikeelne Piibel Eestikeelse piiblitõlke ajalugu on küllaltki pikk ja vastuoluline. Esimest korda tehti tõsisem katse täismahus piiblitõlget välja anda 17. sajandil, kuid Põhjasõja algus rikkus need plaanid. 1715. aastal ilmus Johann Gutsleffi tõlkes põhjaeestikeelne Uus Testament, mille põhjalikult toimetatud teine trükk nägi ilmavalgust 1729. aastal. See saigi täispiibli tõlkimise üheks aluseks. Vana Testamendi tõlkisid Põhja-Eesti kirikuõpetajad üldiselt 1720. aastatel. Kokku hakati piiblitõlget seadma 1730. aastate alguses ning siis kujunes määravaks toimetajatöö, mille suuremas mahus tegi ära Anton Thor Helle. Ta ise tõlkis ilmselt vaid Vana Testamendi 4. ja 5. Moosese raamatu, kuid tema toimetajakätt on tunda kogu piiblitõlke ulatuses.
• 1736. aastaks sai piiblitõlge üldiselt valmis, kuid selle väljaandmist takistas rahapuudus. 1739. aastal lahendati see probleem tänu hernhuutlasest krahvi Nikolai Ludwig von Zinzendorfi toetusele ning esimene eestikeelne Piibel ilmus 6015 eksemplaris. Sellest kujunes eestikeelse kõrgstiili ideaal, mida anti välja veel mitmeid trükke. Tänu sellele, et Piibel ilmus põhjaeesti keeles, kujunes sellest ka kirjakeele alusnorm ning lõunaeesti keel, mis oli seni olnud põhjaeesti omaga peaaegu võrdses seisundis, hakkas muutuma vaid kohalikuks kõnekeeleks.
• Esimese Piibli hind oli oma aja kohta küllaltki soodne: umbes rublast kuni nelja rublani (hind sõltus sellest, kas see oli köidetud või mitte) ja esimese kolme aasta jooksul müüdi neid üle 2000. Siis aga takerdus müük vennastekoguduse aktiivse tegevuse tõttu, kuna selle liikmed hakkasid väitma, et ainult vahetu side Jumalaga tagab õndsuse ja Piibli lugemine olevat koguni saatanast. Hiljem suudeti piiblid siiski maha müüa, kuid tõelist rahvaraamatut ei saanud sellest veel niipea, sest ka teist trükki, mis ilmus 1773. aastal 4000 -ses tiraažis, müüdi aastakümneid.
• Piiblitõlke saksapärasust hakati kritiseerima alles 19. sajandi teisel poolel, kuid ka siis viidi sellesse tegelikult sisse vaid väheseid muudatusi. Alles 1930. aastate lõpus ilmus täiesti uus piiblitõlge, mis aga Teise maailmasõja tõttu tervikliku raamatuna ilmuda ei jõudnud. Välis-Eesti vaimulikud jõudsid uue piiblitõlkeni 1968. aastal, Eestis ilmus Piibel uuesti tõlgitud kujul aga 1997. aastal.
- Slides: 16