19 SAJANDI VENE REALISM NIKOLAI GOGOL TPL 2012

19. SAJANDI VENE REALISM: NIKOLAI GOGOL TPL 2012

NIKOLAI GOGOL (1809 – 1852) Ukraina päritolu vene kirjanik

NIKOLAI GOGOL (1809 – 1852) Sündis Ukrainas Bolšije Sorotšintsõ alevikus. Vanemad olid kehval järjel mõisnikud. Gogoli isa oli emast 26 aastat vanem ja suri, kui poeg õppis gümnaasiumi 6. klassis. Sellest alates pidi Gogol täitma perekonnapea ülesandeid. Gümnaasiumipäevil saab alguse huvi kirjanduse vastu. 1828 lõpetas Gogol kooli ja suundus suurte lootustega Peterburi, kus kavatses tööd leida juristina, et teenida tõde ja õigust ning kodumaale õnne tuua.

Nikolai Gogol Peterburis tabas teda pettumus: sai vaevaga madalaima kantseleiametniku koha. Nägi kõikjal ametnike lömitamist ülemuste ees, nende jõhkrust jutulesoovijate vastu; altkäemaksud ja keelepeks sundisid teda korduvalt töökohta muutma, kuid kõikjal ootas teda ees sama. Ta süvenes ukraina rahvaluule ja kommete uurimisse. Pöördepunktiks sai tema

Nikolai Gogol “Õhtud külas Dikanka lähedal” 1831 – 1832 ilmus kaks romantilises laadis jutustustekogu ühise üldpealkirjaga. Jutustusi ühendab raam: pikkadel videvikutundidel pajatavad elutargad muinasjutuvestjad lugusid, mis ajavad hirmu peale või panevad muigama. See teos tegi Gogoli tuntuks.

Nikolai Gogol “Õhtud külas Dikanka lähedal” �Jutustustes on kasutatud ukraina rahvaluule, fantastiliste legendide ja muinasjuttude motiive. �Headust esindavad neis lugudes ilusad ja tugevad, vaprad ja aatelised inimesed, �kurjust kas põrgutegelased – tondid, nõiad, kord kohutavad, kord naeruväärsed – või välismaised vallutajad, kes tahavad kasakailt vabadust röövida. �Peamiseks jutuvestjaks on punapäine mesinik Panko, kelle Gogol on teinud kogumiku autoriks.

Gogoli loomepõhimõtted � Pärast esimesi jutustusi loobus Gogol romantismist, leides, et luule on elus eneses ja seda tuleb tõepäraselt kujutada. Kirjanik teenib tõde, ja kui elus on kurjust, peab ta sellele juhtima lugeja tähelepanu, mitte uinutama teda eluvõõraste väljamõeldistega. � Romantikute kurjus on esitatud efektses vormis, deemonid on kirjanduslikud kujud, kellega kohtub vaid raamatuis. Elus aga näeb tavalisi korralikult riides hästi kasvatatud inimesi, bürokraate, mõisnikke, ohvitsere – ega märka selles harilikus kurjust, ei näe oma elu hullumeelsust. Kuid „korralikud“ ja „ausad“ inimesed sooritavad iga päev kuritegusid: mõisnikud müüvad inimesi, tšinovnikud tapavad bürokraatlike paberitega osavamini kui mägilased kinžalliga. Gogolil oli anne seda kurjust, ebaõiglust ja pahesid ära tunda.

Gogoli loomepõhimõtted � Kurjus pani ta kannatama ja ta pidas oma kohuseks kaasaegsete silmad avada. Ta ei pidanud end naljakate ja kurbade lugude kokkukirjutajaks, tema missioon oli näidata Venemaale Venemaad otsekui peeglist, panna ta nägema ja nähtust õudust tundma, et teda seejärel parandusteele juhtida. � Soovides süüdata oma lugejate südameid, põletas ta sõna otseses mõttes iseennast, oma närve ja aju, kinnitades veel kord vana tõde, et rahvast valgustavad tõrvikud läidetakse märtrite tuleriitadel. � Et lugejat vapustada, teda ükskõiksusest üles raputada, anda talle edasi oma valu, ei piisanud lihtsast tegelikkuse kopeerimisest. Seetõttu kasutas Gogol groteski, teravdas ja võimendas, lõi fantastilisi, groteskseid tegelaskujusid – see oli realistlik fantaasia, mis rebis elult maskid, et näidata lugejale selle olemust.

Nikolai Gogol. . . oli nõrga tervisega, väga närviline ja tundlik. Ta nautis head seltskonda, naljatas ja rääkis seal lugusid, oli andekas improvisaator, seltskonna hing. Kui ta puutus kokku pahatahtlikkuse, pilgete ja ükskõiksusega, jäi ta vait, tõmbus enesesse, muutus umbusklikuks ja arglikuks. . ei armastanud Peterburi – see linn oli hall ja külm ja tegi teda tusaseks. Armastas palavat päikest, lõunamaa kirkaid värve nagu Ukrainas või Roomas. Samasugune vastandus jõudis ka Gogoli loomingusse.

Nikolai Gogol

Nikolai Gogol “Mirgorod” ja “Arabeskid” 1835. aastal avaldas kaks kogu: “Mirgorod” – jutustused Ukraina minevikust ja olevikust, põhinevad folklooril; keskne jutustus “Tarass Bulba”; “Arabeskid” – sari Peterburiteemalisi jutustusi Arabesk – 1. KUNST keerukalt põimunud stiliseeritud lehe‑ ja väänlamotiividega taimornament; 2. (balletis: ) seis ühel jalal, teine jalg rõhtsalt taha sirutatud; 3. MUUS sädelev, sageli rikkalikult kaunistatud meloodiaga muusikapala.

“Arabeskid” “Arabeskide” ühendavaks teemaks on Peterburi elu. Siin toimuv meenutab Gogolile jampslikku unenägu, see on pettuse ja valede linn, sest bürokraatia põhimõtteks on tegelikkuse muutmine väljamõeldiseks ja väljamõeldise muutmine tegelikkuseks: paber, tõend, dokument on tõelisem kui elu. Peterburi on “pabeririigi” pealinn, kus auaste on inimesest tähtsam, talenti asendab raha ja mõistust ning voorust ametipositsioon. Jutustused „Nevski prospekt“, „Hullumeelse päevik“, „Portree“, „Nina“, „Sinel“

Satiiriline jutustus “Nina” Ühel ametnikul kaob nina, muutub härra Ninaks ja läheb Nevski prospektile uitama. Ametnik juhtub oma ninaga kokku, kuid veendub kohkudes, et ninal on kõrgem auaste kui temal ja et nina teenib teises ministeeriumis. Arutu bürokraatliku loogika järgi on nina “omaette härra” ja võib koguni olla, et ta ei ole ametniku kehaosa, vaid et ametnik kuulub nina juurde.

Satiir Gogoli teostes �Gogoli satiir on humaanne. Ta on veendunud, et ükskõik kui hirmsasti inimese olemust ka moonutaks, tema hingepõhjas säilivad siiski inimlikkuse eod, mis teevad uuestisünni võimalikuks. �Maailm on jõle, kuid inimest võib parandada, kui temas äratada kaunis inimene, mis on igasuguse rämpsu alla maetud. Seda suudab teha naer. Inimene, kes naerab ühiskondlike pahede, maailma kurjuse ja oma isiklike puuduste üle, on juba asunud uuestisünni teele. �Ahnus, egoism ja väiklus loomastavad inimest, naer kõige selle üle muudab ta inimlikuks. �Gogol on naeru nimetanud oma loomingu positiivseks kangelaseks. Naer on kirjaniku ja lugeja moraalne kohtumõistmine maailmas valitseva kurjuse üle.

Nikolai Gogol “Nina”

Nikolai Gogol “Nina”

Nikolai Gogol “Nina”

Ukraina kasakad AJ riigi piiri‑ ja äärealadele asunud v. asustatud inimestest kujunenud kogukonna liige Venemaal 15. – 17. saj. , ka hilisem nende alade asukas. Doni, Kubani, Tereki, Uurali, Astrahani, Amuuri kasakad. Ataman on kasakate pealik. 18. saj. kuni 1917. a‑ni neist moodustatud kasakaväe sõjaväelane.

“Tarass Bulba” Kasakate elust ja võitlusest pajatab jutustus “Tarass Bulba”, mis vastandub Peterburi elust kõnelevatele lugudele. Kasakate maailm on heroiline, selles valitseb demokraatia, vabadus, vendlus. Kogu nende elu on kas sõda või pillerkaar.

“Tarass Bulba” maailm Eepilisus. Poeetilised kirjeldused. Stepp, priius, avarus. Peterburi jutustuste maailm Grotesk. Satiirilised kirjeldused. Peterburi, priiuse puudumine, linn. Tegevuspaigad: Zaporožje Setš, Dnepr, Departemangu kantseleid, lahinguväli. ülemuse kabinet, lõbumaja, ametnike kehvad korterid, Nevski prospekt. Elu võltsimatul kujul, “Kõik võltsil kujul”, kangelasmeelne inimene, tšinovnikust inimene, vägilane. bürokraatliku masinavärgi ripats. Valitsevad tõelised väärtused: Valitsevad näilised väärtused: jõud, julgus, ilu, armastus, isamaa auastme-, raha-, ordenijaht, -armastus. karjerism. Suhted inimeste vahel: relvavendlus. egoism.

“Tarass Bulba” http: //www. youtube. com/watch? v=fk. OHS m. DFDFQ

“Tarass Bulba”

Komöödia “Revident” (1835) � Erilise tähenduse omistas Gogol komöödiale: “Teatril on määratu ühiskondlik mõjujõud, sest ta kogub inimesi hulgana kokku ja sunnib neid ühel ajal kas naerma või nutma. ” � “Kunst on inimkonna südametunnistus ja teater on tähtsaim kunst. ” � “Revidendi” süžee sai Gogol Puškinilt, keda oli kord provintsilinnas Peterburi ametnikuks peetud. � Siin on Gogol eemaldunud romantismist, ta ütleb: “Kus on elu, seal on ka luule. ” � Näidend oli laval menukas, Puškin vaimustuses, kuid tagurlik kriitika ründas autorit, pahameel haaras Peterburi tšinovnikuid ja suurilma.

Komöödia “Revident” (1835) � Noor Peterburi tšinovnik Aleksandr Ivanovitš Hlestakov on teel pealinnast isa mõisa ning põikab sisse kõrvalisse provintsilinna. Teel on ta kõik maha mänginud ega pääse enam minema, sest tal puudub raha teekonna jätkamiseks ja isegi selleks, et maksta võõrastemaja eest. � Vahepeal saab linnapea teate, et linna peab saabuma või vahest on juba saabunud revident, kes elab kuskil inkognito. Hlestakovi hakatakse pidama revidendiks. Linnapea kutsub ta enda juurde elama, “laenab” talle raha. � Hlestakov harjub kiiresti muutunud olukorraga: võtab vastu palvekirju, kaebusi, altkäemakse, kurameerib linnapea naise ja tütrega, kuni lõpuks kuulutatakse tütre peigmeheks. � Hlestakov lahkub linnast. Postiülem avab Hlestakovile adresseeritud kirja ning selgub tõde. Kui ta uudist linnapeale teatama läheb, ilmub politseisandarm ja teatab, et linna on saabunud revident, kes meeri enese juurde nõuab.

Komöödia “Revident” (1835)

Komöödia “Revident” � „Revident“ erineb varasemaist pettuselugudest, sest petja (Hlestakov) on tegelikult rumalam kui petetu (linnapea), tal pole mingit pettuseplaani, pealegi peaks iga vähegi mõistlik inimene igast tema sammust pettuse välja lugema. Linnapea on aga alati ise targema tüssaja rollis olnud. � Linna juhib riisujate kamp, kes võtab altkäemaksu elu loomuliku osana; politseinik hoiab korda nii õigete kui ka süüdlaste nüpeldamisega. � Tekib võõristusefekt. Laval toimiv absurdne maailm tundub ebareaalne ja arulage, on aga ometi igapäevaselt tuttav, sest sellist elu elataksegi. � Linna elu aluseks oli vale ja seetõttu ei suutnudki selle elanikud tõde valest eristada. � Gogoli ametnike elu rajaneb bürokraatia valel, mis ütleb, et elu mõte ja tõeline väärtus peitub auastmes, tiitlis, ordenis, rahas; inimesel endal, tema väärikusel, õigustel ja annetel, õnnel ja õnnetusel ning püüdel headuse ja õigluse poole pole mingit väärtust. Tähtsaim on auaste. Mida kõrgem koht, seda väärtuslikum inimene. Et auaste teeb inimese, mitte vastupidi, ei tekigi linnapeal kahtlust Hlestakovi isikus. Nii tema kui ka teised linnaametnikud näevad seda, mida on otsustanud näha.

Komöödia “Revident” � Komöödia tegelased ei austa ka iseennast. Linnapea ihaldab kindrali auastet, et saaks alandada linnapealikke – tema unistuseks on lakata olemast tema ise. Samasugune on Hlestakovi unistus: ta valetab end ülemuseks, sest põlgab oma madalat auastet. � Nõnda ei näe „Revidendi“ tegelased end mitte inimestena, vaid mingite auastmete omanikena. Nad ei käitugi nagu inimesed, vaid nagu nukud, kes teesklevad, et nad on inimesed. � Tšinovniklik automatism on tegelastes maha surunud kõik inimliku. Kogu „Revidendi“ groteskset maailma iseloomustab hingeline vaesus ja materiaalse heaolu ihalemine. Ses suhtes on linna ametnikud ja Hlestakov sarnased. � Vaataja tundis näidendis ära ümbritseva elu, mis muudab näidendi koomika traagiliseks. Gogol nimetas oma naeruks läbi pisarate. � „Revidendi“ provintsilinn on kogu Venemaa sümbol – võimul on piiramatu omavoli.

Hlestakov 1952. a Vene filmist

“Revident” Endlas

“Surnud hinged” �Kuri kriitika vapustas närvilist ja tundlikku Gogolit. Ta lahkus Venemaalt Itaaliasse, kirjutas seal “Surnud hingede” I osa. Kirjanik pöördus valmis käsikirjaga tagasi kodumaale, kuid rõõmu oli sellest vähe, sest algas võitlus tsensuuriga. �“Surnud hinged” on žanrilt romaan, kuid autor nimetab oma teose poeemiks. �Pealkiri kahemõtteline: �talupoegade nimestikust veel kustutamata, kuigi füüsiliselt surnud pärisorjad; �mõisnike ja ametnike sümbol – bioloogiline eksisteerimine ei ole veel inimväärne elu, s. t teose tegelaste surnutaolisus.

“Surnud hinged” �Süžee aluseks on Venemaal kehtiv kord: mõisnikud pidid iga neile kuuluva pärisorja ehk hinge eest tasuma riigimaksu, seetõttu korraldati iga nelja aasta tagant nn hingede revisjon. Hingekirja kantud talupoegi loeti elavaiks järgmise nimekirja koostamiseni, ehkki osa neist vahepeal suri. �Aadlipangast võis mõisnik hingi pantides laenu saada. Kui võlga tähtajaks ei tasutud, müüs pank panditud talupojad oksjonil maha. Kui panditud talupojad osutunuks surnuks, saanuks pantija raha mitte millegi eest.

“Surnud hinged” – Tšitšikov �Peakangelane Pavel Nikolajevitš Tšitšikov on kriminaalse pettuse pärast riigiametist vabastatud õnnekütt, vaese mõisniku poeg. Isa õpetas: püüa õpetajate ja ülemuste meele järele olla, üle kõige aga hoia ja korja kopikat. Surres ei jätnud isa pojale midagi – ta oli kõik maha laristanud. T. trügis edasi pettuse ja pugemisega: alluvate suhtes käitus kui kotkas, oli sundimatu, mõõdetud, uhke; ülemuse ees aga sibas kui ehmunud põldpüü, temast oli saanud tolmukübe. Marc Chagall Tšitšikov

“Surnud hinged” – Tšitšikov �Tšitšikov esindab spekulante, tal on omapärane rikastumisplaan: ta läheb mööda Venemaad rändama, et mõisnikelt “surnud hingi” üles osta (s. t surnud talupoegi, keda pole veel ametlikult revisjonilehelt maha kantud), et neid pantida ja saagiga kaduda. Tšitšikov oskab hästi oludega kohaneda, esineb kombelise ja armastusväärse inimesena. Kunstnik Pjotr Boklevsky (1816– 1897)

Mõisnikud, kellega Tšitšikov kokku puutub Manilov – sentimentaalne õhulosside ehitaja, kel puudub igasugune tegutsemisvõime. Ta püüab paista vaimselt haritud inimesena, kuid tegelikult suudab vaid viisakusfraase lausuda. Lapsedki on vanakreeka tegelaste järgi moonutatud nimed saanud: Themistoklus ja Alkid.

Mõisnikud, kellega Tšitšikov kokku puutub Korobotška – omakasupüüdlik, nürimeelne kopikakorjaja. Tuleb hiljem linna uurima, ega ta Tšitšikovile surnuid alla omahinna ei müünud.

Mõisnikud, kellega Tšitšikov kokku puutub Nozdrjov – rabeleb tühja, tuiskab ringi, purjutab, levitab tühje jutte

Mõisnikud, kellega Tšitšikov kokku puutub Sobakevitš – karu

Mõisnikud, kellega Tšitšikov kokku puutub Pljuškin – ihnur

“Surnud hinged” – Ilja Repini maal

“Surnud hinged” � Teose esimeses osas kujutatud “surnud hingede” maailm ehmatas Gogolit ennastki. � Ta kavatses teose teises osas kirjutada elustuvast ja kolmandas elavast Venemaast, kuid hakkas kahetsema, et andis romaani esimese osa trükki, sest teda ei olevat õigesti mõistetud. � Teos tekitas ägeda poleemika. Noored ja edumeelsed pidasid kirjanikku oma iidoliks, ent kriitika ja paljud lugejad ei näinud teost mõistvat. � Venemaal valitses reaktsioon (Nikolai I), Euroopat tabas 1840. aastate lõpus revolutsioonilaine. Gogolit haaras õudus: talle tundus, et inimesed hävitavad üksteist. � Algas depressioon. Ta põletas “Surnud hingede” teise osa käsikirja ja suri paari nädala pärast närvivapustuse tagajärjel.

Nikolai Gogoli surmale järgnenud päevadel ei lubatud tema nime ajakirjanduses mainida, Turgenev saadeti lühikese nekroloogi eest asumisele.

Nikolai Gogol �Ivan Turgenev kirjutas pärast Gogoli surma: „Venemaa traagiline käekäik paistab kätte nende vene meeste varal, kes seisavad tema sügavustele lähemal kui teised; mitte ükski, vaimu poolest tugevamgi inimene ei suuda võtta terve rahva võitlust enda kanda, ja Gogol hukkus! Tõesõna, mulle näib, et ta suri seepärast, et julges seda teha, tahtis surra ja et see enesetapmine algas „Surnud hingede“ hävitamisega. “ �Gogoli lühike elu oli traagiline. Hauda viis teda hingedraama, piin teiste inimeste kannatuste pärast ning erk isikliku vastutuse tunne maailmas valitseva kurjuse eest. Tema süda valutas kogu maailma valu.

�Gogoli 200. sünniaastapäevaks välja antud marke.

Gogoli haud Novodevitši kalmistul

Gogoli monument Villa Borghese, Roma, Italia