1 KEHAEHITUS Vheharjasussidel ehk vihmaussidel pole pead Vihmasussi

1. KEHAEHITUS Väheharjasussidel ehk vihmaussidel pole pead. Vihmasussi keha esimeses kolmandikus on paksenenud osa – vöö. Ta on kaetud õrna limakihiga, ja tema keha pind tundub kare. Selle tunde tekiavad väiksed harjased, mis aitavad ussikesel edasi liikuda. Väheharjasussidel on neid harjaseid vähe. Vihmaussi keha katab õhuke epiteel, mille all paiknevad kahesugused lihased: ringlihased ja pikilihased. Kokku moodustavad epiteel ja need lihased kehaseina ehk nahklihasmõigu. Lihaste kokkutõmmetel muudab uss oma kuju ja liigub nii edasi. Ringlihaste kokkutõmbel muutub ta pikaks ja peenikeseks, pikilihaste kokkutõmbel aga lüheneb. Nahklihasmõigust sissepoole jääv vedelikuga täidetud kehaõõs, mis on vaheseintega osadeks jaotunud. Sellepärast pole ka väheharjasussidele ühe kehalüli vigastus eluohtlik, sest teistes lülides vedelik säilib. Siseelundid paiknevad vihmaussil kehaõõnes.

2. SISEEHITUS Vihmaussid omavad peaaju ja neil on ka kõhtmine närvikett. Väheharjasussile on kõige tähtsam närvisüsteem, mis juhib kõigi organite tööd. Kõhtmine närvikett saab alguse eest peaajust. Ussikesel on kompimismeelerakud, lõhnameelerakud ja ta tajub maitseärritusi ning valgust. Need mitmesugused meelerakud paiknevad nahas kogu keha pinnal. Vihmaussid tajuvad maapinna võnkumist, kuid mitte helisid. Seedeelundkond algab väheharjasussil suuavaga. Sellele järgneb söögitoru ja pugu, mis on toidumahutiks. Pugust liigub toit edasi makku ja sealt soolde, mis lõpeb pärakuga. Vihmauss peab palju sööma, sest ta neelab taimejäänuseid koos mullaga ja seega on toit ka väheväärtuslik. Lagundajatena on vihmaussid looduse aineringes väga tähtsad. Vihmaussidest toituvad konnad, linnud, mutid, mõningad putukad ja ka roomajad.

3. VERERINGE Vihmaussil on suletud vereringe s. t. , et veri voolab veresoontes. Pikisooned on igas lülis ühendatud ringsoonega. Kõige tihedam on veresoonestik nahas. Südant vihmaussil ei ole. Südant asendavad eesnimed ringsooned, mis kokku tõmbudes vere liikuma panevad. Vihmaussile annavad roosaka värvuse veres sisalduv hemoglobiin. Vihmaussid hingavad naha kaudu. Hapnik liigu õhust verre ainult läbi niiske naha, seepärast ei tohi vihmaussi kehapind kuiv olla. Maapinnal käib vihmauss öösel. Ta saab hingata vaid õhurikkas mullas. Vihmaussid peavad vihmase ilmaga tulema maapinnale, sest vihmavesi tõrjub õhu mullast välja ja vihmaussid jäävad hapnikupuudusesse. Siis peavad nad välja tulema isegi päeval.

4. PALJUNEMINE JA PAARITUMINE Vihmaussid on liitsugulised. Kaks vihmaussi vahetavad paaritumisel seemnerakke, mis talletatakse seemnehoidlasse. Ta muneb oma munad kookonisse. Kookoni valmistab vihmauss nii et vööpiirkond hakkab lima eritama ja sellest eritunud limast moodustub torukesetaoline kookon. Mõne aja pärast kooruvad munadest noored vihmaussid. Ussikese areng on moondeta. Kookonist väljunud vihmaussid on oma vanemate sarnased, ainult et tibatillukesed. Paljunemine etappides: • Kaks vihmaussi vahetavad seemnerakke. • Vööpiirkonda hakkab erituma lima ja limast moodustub kookon ning algab munemine. • Munarakud viljastatakse. • Mõne aja pärast poeb vihmauss kookonist välja. • Kookonis arenevad munakesed. • Koorub noor vihmauss.

5. FAKTID • Eestis elab 13 liiki vihmausse, üks neist on harilik vihmauss Lumbricus terrestris • Soodsates tingimustes võib ühel ruutmeetril olla tuhatkond vihmaussi. • Kehalülisid on väheharjasussidel mõnest paarisajani. • Puurmanis on ühel hetktaril elavate vihmausside kogukaaluks arvutatud 0, 8 tonni. • Vihmauslaste sugukonnas on umbes kakssada liiki. • Väheharjasusse on Eestis leitud üle saja liigi, oletatakse, et neid peaks olema poole rohkem. • Vöö asukoht on liigitunnus. • Vihmauss kaalub keskmiselt 5 g ja läbimõõt on keskmiselt 1 cm. • Ta võib elada ca 5 aastat ja olla 15 -20 cm pikkune.

6. LUMBRICUS TERRESTRIS MINU SÕBRAD!

VÄHEHARJASUSSID Koostaja: Gerda Viks